23. veebruaril  tähistati Konstantin Pätsi mälestussamba juures Eesti Vabariigi 106. sünnipäeva ja president Konstantin Pätsi 150. sünniaastapäeva. Asetati pärjad monumendile, kõlasid pidupäevale kohased kõned ja mäletushetked president Konstantin Pätsist. Isamaaliste lauludega esinesid Uulu segakoor ja Treimani laulukoor koos pasunakooriga Õnn tuli Õuele. 

 

Vallavanem Külliki Kiiveri kõne:

Austatud vallarahvas ja külalised!

Täna, 23. veebruaril 1874 sündis Tahku külas Tahkuranna mõisas maaomanik Jakob Pätsi teise lapsena Eesti Vabariigi esimene president, poliitik ja valitsusjuht Konstantin Päts. Tema 150. sünniaastapäeval oleme iseseisvuspäeva ootuses kogunenud nagu igal eelnevalgi aastal tema mälestussamba jalamile. Mälestusmärk  avati esmakordselt 1939. a suvel Pätsi kodutalus, aga lõhuti sissetungijate poolt juba 1940. aastal. Praegusel kujul on see taastatud sünnikodu lähedale Eesti Muinsuskaitse Seltsi eestvedamisel 25. juunil 1989. aastal.

Järgneva kõne ajaloolises osas toetun 1938. aastal välja antud teoses „Eesti Vabariigi President Konstantin Päts" kirjutatule.

Konstantin Päts oli põllumeheks riigipõllul. Ta valmistas pinna, millele külvas Eesti riikluse seemne, millest on sirgunud hea lõikus kogu Eestile.  Päts ise on tagasihoidlikult öelnud: „Mina ei ole midagi muud olnud kui vana veteraan, kes kaasa lööb, kui seda nõuab meie riigi ja rahva saatus".  Kuid me kõik teame, mida me võlgneme sellele mehele.

Vähe on ajaloos hetki, kus ühele isikule oleks kuhjatud nii suuri, ränki ja vastutusrikkaid kohustusi kui need, mis said osaks K.Pätsile. Tema teeneid ei mõistetud aga tol ajal alati hinnata. Oli aegu, kus inimestele tundus, nagu oleksid kõik asjad iseenesest korda läinud ja nurisemist oli rohkesti: kõik ei sündivat küllalt korralikult. Iseseisvalt Eestilt oodati palju – valitsus pidi kaotama hädad, panema maksma sotsiaalse õiguse ja õigluse ning pidama sõda nii, et ei tuntaks valjusid sõjakäske ja määrusi. Kui Kalev koju jõudnud, siis pidi ju pirrud lööma kahest otsast lõkendama. Kui seda ei sündinud, pidi selles olema süüdi valitsus, eriti selle juht.

Päts tegeles ainult suurte küsimustega ja oli aastaid rahva südametunnistuseks. Igas oma ettevõtmises, kavatsuses ja ettepanekus mõtles ta kõigepealt riigile ja rahvale. Riik oli talle ülim vara, millele mõeldes ta õhtul uinus ja hommikul ärkas. Selle mõõdupuuga mõõtes elas ta ise ja nõudis sama ka teistelt. Ta oli algataja, suunanäitaja ja kaugete sihtide tähistaja, kuid ühtlasi oli ta ka rahva suurimaks poliitiliseks õpetajaks ja kasvatajaks. Tema kõned kujunesid aga poliitilisteks suursündmusteks, kandes isamaalikku ja rahvuslikku vaimustust ja olles täis sügavat tõsidust. Vaadates täna tagasi tema väljaütlemistele, olid need tõeliselt riigimehelikud, väljendades rahvale innustust hoida, kaitsta ja kasvatada oma riiki. 

1926. aastal „Estonia" kontserdisaalis peetud kongressil ütles K. Päts muu seas: „See koht on meile püha nagu ohvrihiis. Siia ei tohi tulla selleks, et purustada, hävitada ja lõhkuda meie riigihoonet. Siin peab lehvima loov vaim, mis istutab kõigi siinviibijate südametesse puhtad ja eluvõimsad idud – ehitada edasi oma riiki, kindlustada oma rahva tulevikku ja aidata teda õnnelikuks saada. Meie ei tule selleks kokku, et sepitseda salaplaane, kuidas hävitada oma vastaseid, kuidas neid isiklikult mustata ja neile ülekohut teha. Meid on kokku toonud tahtmine ja soov järele katsuda, kas meil ikka see õige kohtumõistja oma järjel istub, kas meie südametunnustus, meie seesmine kohusetunne oma rahva vastu on elav ja tundeline, ja kas see alati teotseb".

Olulisel kohal talle oli tõde: „Rahvas on siis õnnelik, kui ta otsib tõde… Tõe abil luuakse siis ka õiglane vahekord inimeste vahel, kaitstakse nende töö ja vaeva vilja, kaitstakse nende au ja isikut. Ilma selleta ei püsi ükski rahvas teiste hulgas, ei tõuse rahvas õitsele ega saa oma vaeva vilja rahulikult maitsta".

Mitmes oma kõnes rõhutas ta ka üleskutset teha rahvuslikku tööd ja vähemtähtis ei olnud tema soov inimesi lepitada: „Arvan, et kui tahame oma riiki valitseda raskel ajal, siis meil Riigikogus ühes tiivast teiseni peavad kõigi kannatajate hädad olema ühtemoodi tähtsad."

Päts oskas väärtustada ka maaelu: „…. See maa on meid toitnud aastatuhandeid. Nüüd näeme, et maaelu ei pakkuvat midagi, et siit tulevat põgeneda, ära minna. Aga just see must maaelu on meile andnud seda, mida me oleme – meie hariduse, meie iseseisvuse, meie kultuuri. Tähendab, et ta ei ole nii armetu, kui ta on võinud nii rasketes oludes meid tõsta vanade kultuurrahvaste tasemele".

Lisaks püüdis ta sütitada rahva elutahet ja soovi täita maa lastega. „Tühja hälliga ei suudeta oma maad vaba hoida ja teda teiste rahvaste vastu kaitsta. Kui rahval ei ole tahtmist elada, kui tal oma vabastatud maal ei ole elurõõmu, kui inimesed ei võta endale seda rasket ja edendavat kohustust – oma noorsugu üles kasvatada, siis niisugune rahvas ei lähe vastu ilusale tulevikule".

Seda loetelu võiks pikalt jätkata.

Päts seisis rahva ja riigi eesotsas saatuslikel silmapilkudel – riigi loomisel ja raskete kriiside lahendamisel, rahva elujõu äratamisel ja taaselustamisel.

Rohi kasvab kalmudele ja matab mälestused. Aga rahvas ei kao, ta elab edasi. Ei kao ka suurte juhtide elutöö, vaid kestab põlvest põlve. Nii ei kao ka Konstantin Pätsi elutöö.

24. veebruar on Eesti ainus rahvuspüha ja homme tähistame Eesti Vabariigi 106. aastapäeva.

24. veebruaril 1918 avaldati "Manifest kõigile Eestimaa rahvastele", milles kuulutati välja sõltumatu ja demokraatlik Eesti Vabariik.  Manifesti võimsates ja kohustavates ridades on antud Eesti rahvale kanda vastutus oma riigi hoidmise ja kaitsmise eest. Ajaloost teame, et sellel teel on olnud kergemaid ja raskemaid päevi, kaotusi ja võite.

Eesti rahvas saavutas omariikluse 1918. aastal paljuski tänu väljakujunenud omavalitsustraditsioonidele, saades sellega tugeva vundamendi ühiskonnaelu demokraatlikul korraldamisel. Ka riikluse taastamises ja arengus on kohalikel omavalitsustel olnud ja on täita väga oluline roll. Omavalitsusliku staatuse andmine valdadele on ajalooliseks verstapostiks, mida mäletavad veel mitmed põlved.

Peaminister Kaja Kallas mainis oma eilses aastapäeva kõnes, et meie riigi kõige suurem mure on sõda. Tõepoolest, kohutav agressori sõda on kestnud hirmpikka aega, nõudnud tohutul hulgal süütuid elusid ning pannud rahva muretsema ka selle pärast, kuidas suurimas, sõjalises kriisis toime tulla. Meie, eestlaste vaates on sõda üks suur õppetund enda eest seismise võimaluste tõhustamisel. Käimasoleval nädalal Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud Eesti elanikkonnakaitse eesmärgid ja tegevusplaan on selles valdkonnas märgilise tähendusega.

Loodan jätkuvalt, et Ukraina võidab pikale veninud sõja ja meie lahke isamaa pinnal elavad sõjapõgenikud saavad pöörduda tagasi kodumaale, mis on küll maha lõhutud, aga neile ikkagi oma.

Eelmisest erinev on aga meie omavalitsuste ühine mure - Vabariigi Valitsuse üleolev suhtumine meie kohalikesse omavalitsustesse. Kostnud on mitmeid halvustavaid seisukohti nii omavalitsuste ebatõhususest – seda nii korrastamata koolivõrku ülal pidades ning ka väites, et omavalitsustele hariduse tarvis eraldatud riigieelarveline raha ei jõua omavalitsuste tegevuse tõttu koolide ja õpetajateni.

Toomas Hendrik Ilves on öelnud, et vabadus, elu vabas riigis tähendab ju ennekõike seda, et me ise saame korraldada oma elu ega pea kelleltki ülevalt selleks luba saama.

Riigi pikaajaline üleolev suhtumine ja tsentraliseeriv hoiak nõrgestavad demokraatlikku valitsemisviisi ning viitavad  kohaliku omavalitsuse kaitse ja tugevdamise vajadusele. Mitmed kohalikule omavalitsusele täiendavalt pandud ülesanded ja nende täitmiseks vajalik rahaliste vahendite hulk ei ole omavahel kooskõlas. Riik ja kohalik omavalitsus peavad olema ausad, tugevad ja võrdväärsed partnerid, lähtudes seejuures eranditult põhiseadusest tulenevast kohaliku omavalitsuse autonoomiast.

Mitmetel omavalitsustel, sh ka Häädemeeste vallal on lähiajal ees palju raskeid kõnelusi ja enesekorralduse õiguse kaitsmist valdkondades, millega tegelemine on olnud meie põhiõiguseks. Kehtiva seaduse järgi on omavalitsusüksuse ülesanne korraldada antud vallas või linnas koolieelsete lasteasutuste, põhikoolide, gümnaasiumide ja huvikoolide, raamatukogude, rahvamajade, muuseumide, spordibaaside, turva- ja hooldekodude, tervishoiuasutuste ning teiste kohalike asutuste ülalpidamist, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses. Ühtäkki on aga selgunud, et gümnaasiumide ülalpidamine ei ole enam omavalitsustele kohane.

Kõike pole võimalik taandada rahalisele kasule, tähtsad on meie inimesed ja nende vajadused. Oluline on hoida ja arendada elu maal ning kool kodukohas nii alg-, põhi- kui ka keskhariduse mõistes on üks selle alustugesid. Maal käib elu teises rütmis kui linnas, rahulikumalt, aga mitte sugugi halvemini. Meil on elanikkond, kellele on vaja kohapeal teha kättesaadavaks samad teenused mis linnadeski. Tark on hoida olemasolevaid ja luua uusi väärtusi, mis aitavad kindlustada elu maapiirkondades. Ainult omavalitsus näeb oma on piirkonnas tervikut, säilitab kohalikke väärtusi ja arendab neid vastavalt kogukonna soovidele ja võimalustele, et ka järgmised päevad ja aastad oleksid sisukad ja elamisväärilised.  

Oo, Eestimaa, oo, sünnimaa,
kuni su küla veel elab,
elad sina ka.

Nendes tuntud luuleridades peegeldub meie riigi kõige suurem tugevus - meie külad, meie inimesed ning kõige olulise ja eluks vajaliku püsimine maapiirkondades. See on Eesti julgeoleku alustala, mille hoidmise ja arendamise eest tuleb meist igaühel seista.

Häädemeeste vallas on vahvad lapsed ja pered, kes oskavad hinnata maaelu võlusid. Siin on eluterved ja liikumisharrastusi toetavad inimesed, uudishimulikud ja elujaatavad, meie inimesed. Tänan teid igaühte panuse eest Häädemeeste vallas elu edendamisel. Aitäh, et olete olemas.

Eesti sünnipäev on meie kõigi ühine tõeline pidupäev. Soovin kõigile tarkust ja visadust hoida meie ilus riik igavesti vabana ja tugevana. 

Kaitsku taevas Eestimaad, meie rahvast ja Häädemeeste valda.

Head Eesti Vabariigi aastapäeva.

Elagu Eesti ja elagu Häädemeeste vald.

 

Fotod üritusest asuvad SIIN

Fotod: Berit Allika